Mida tuult!

Ohjah, ma isegi ei alusta sellega, et Tallinnas on kogu aeg tuuline. Ja nüüd läheneb mingi torm. Ja siis inimesed peavad tööle ja kooli jõudma ja absoluutselt mitte kedagi ei huvita, kas saad mingi lendava prügikastiga vastu pead või mitte, peaasi, et õigeks ajaks tööle jõuad. Õõõõh!

Koerajuttu

Ma olen ikka täiega koerainimene. Enamus mu sõpru on kassifännid, nii et seltskonnas on alati pigem kassijutud ja ma olen see outsider, kes üritab koeranalju jutu sisse visata. Kedagi paraku ei huvita koeranaljad.
Lapsepõlve kodus elades oli meil koer. (Nüüd kõik kassifännid lahkusid). Ta oli mingi suvaline krants aga mega cool. Ta teadis väga hästi, mis on õige, mis on vale. Kui midagi valesti tegi, siis häbenes mõnda aega, kuigi enamus aega üritas pigem teha nägu, et ta ei tea asjast midagi.

Meil koera kunagi voodisse ei lastud ja ta kunagi ei trüginud ka. Aga millegi pärast oli mul padi alati kergelt liivane, kui peale pikka päeva koolist koju tulin..hmmm.. Ta vana suli ei jäänud kunagi vahele ka. Täiega lahe oli aga see, kuidas ta elus kõige rohkem austas magavat inimest. Hommikuti tuli ta alati voodi juurde, pani käpad voodiäärele, vaatas, ootas ja kui ma kasvõi natukene liigutasin, käivitus tal automaatselt sabamootor, mis nagu propeller vastu öökappi peksis ning ühe koha peal hüpeldes ja mind surnuks limpsides andis ta mõista, et pean nüüd üles tõusma. Aga kui suutsid need paar sekundit, mil ta kontrollimas käis, liikumatult olla, läks ta ära, et natukese aja pärast jälle kontrollreid teha. Siis näiteks, kui endale taldrikutäie võikusi tegin, et neid teleka ees süüa, aga pidin korra köögis või kuskil käima, olid tagasi tulles võikud alles, ainult vorst oli leiva pealt kadunud. Koera ennast polnud kuskil näha. Õues oli ta muidugi kõige kõvem vend. Ise taksimõõtu, aga ajas kõik võõrad hoovi pealt minema.

Mu eksil oli koer, kes oli ka täiega chill. Iga hommik, kui äratus helises, teadis ta, et me ärkame üles ja ta saab süüa ja õue ja fun begins. Aga siis ükskord, keset päeva, igaüks tegi omi asju, kui järsku helises eksi telefonis meeldetuletus, mis oli sama heliga, mis hommikune äratus. Kutsa peas muidugi tähendas see alarm, et me nüüd ärkame, tema saab süüa ja õue ja möllu. Tuli limpsis meid mõlemaid üle, liputas saba ja keksis ringi nagu oleks just lotoga aastase lemmik koeratoidu varu võitnud.

Ja teil on õigus, loomulikult ei piirdu ma ainult ühe koera naljapildiga ju!

Silmakirjalikkus

Silmakirjalikkus on üks kole asi. Aga olen veendunud, et pole võimalik olla igavesti aus ja igaühes on natuke silmakirjalikkust. Mina tunnistan näiteks täiesti ausalt, et seljataga olen ma ikka sada korda kõvem mutt, kui päriselt inimesega vastakuti seistes. Peab oma vastast tundma lihtsalt. On need, kellele võib tõe otse näkku öelda ja siis on need, kellega ei maksa jamada.

Vanaema juures kiitsin ta küpsetatud kooki taevani, kuigi tegelikult oli sellel kummaline sibulamaitse. Ära minnes pakkis vanaema mulle pool plaaditäit kooki kaasa.

Selfie-paranoia

Mul pole kunagi midagi selle vastu olnud, kui inimesed endast selfie’sid instasse, feissi, kuhu iganes üles riputavad, aga millegi pärast, ei suuda ma ise seda teha. Loomulikult olen ma endast mustmiljon selfie’t teinud, iga normaalne inimene on. Näiteks, kui on väljaminek, ma olen peegli ees ja ei suuda otsustada, mida selga panna, siis saadan tavaliselt need mustmiljon selfie’t õele ja tema on siis sunnitud ütlema, mis on “no-go” ja mis on “no-no” ja mis on enam-vähem “go”. Kõige rohkem kahju on sellest, et enamasti näevad need pildid head välja, sest noh, sa saad ju täpselt jälgida, mis asend sind peenemaks teeb ja saad sättida igat oma näolihast ja-nurka täpselt nii, et pärast vaatad ja imestad, et miks sa modelliks pole hakanud. Aga siis olen sunnitud need supermodelli pildid ära kustutma, sest millegi pärast on mul kohutav paranoia, et keegi tuulab mu telefonis, näeb neid ja saab teada, et ma olen tegelikult üks salakaval eneseimetlejast selfiekunn.

Toitumine

Mõtlesin, et hakkan jälle korralikult toituma. Tellisin kevadel toitumiskava ja hakkasin seda jälgima. Kenasti töötas, aga ma ei mäleta, mis juhtus, hetkel igal juhul söön kõike, mida ei peaks. Kaal praegu 55-56kg, tahaks, et oleks 52 ju. Ühesõnaga, mõtlesin siis, et alustan uuesti. Et hoogu juurde saada, scrollisin netis fitnessi pilte, vahe peal ilmus kuskilt küpsisetordi pilt, mõtlesin.. mmm.. pole ammu küpsisetorti saanud, aga sain endast võitu ja scrollisin fitnessi pilte edasi. Indu täis, läksin poodi, et tervislikku manti kokku osta. Koju jõudes tegin endale suure küpsisetordi. Enne seda veel juhtus, et Macist mööda minnes, võtsin suure McChicken eine ja kodus kapis tuulates avastain, et mul on popcorni. Kaks pakki. Mõlemad sõin ära. Tervislik mant jäi poodi seekord.

Kas inimesed tegelikult ka teavad, kui ma neile facebookis õnne ei soovi?

Ma päriselt väga ei viitsi jälgida, kellel parasjagu sünnipäev on. Tavaliselt, kui on “lähedasem” tuttav, siis näen oma newsfeedis, et teised on õnne soovinud ja kui ma suudan ennast, peale miljon korda sealt mööda scrollimist, kokku võtta, soovin ka. Kui raske saab olla kahe sõna kirjutamine? Minu puhul? Absoluutselt kõik on raske.

Aga tahtsin jõuda selleni, et varem ma ikka viitsisin rohkem inimestele õnne soovida. Mingil hetkel mõtlesin, et ahh, reaalselt ju kedagi ei koti see feissis õnnitlemine ja nagunii keegi ei pea arvestust, kes täpselt soovis, kes mitte. KUNI ma avastasin, et see aasta sain ma häbiväärselt vähe facebooki õnnitlusi!! Ja umbes täpselt aasta ei olnud ma ise ka eriti aktiivselt inimestele õnne soovinud. Mis tähendab, et 2 pluss 2 on 4 ja inimesed peavad arvestust! Oleks ma ometi seda varem kahtlustanud! Nüüdsest alates soovin kõigile õnne! Lihtsalt, olge teadlikud!

Süüa on ju hea

Ükskord mõtlesime tuttavatega, et meie, eestlaste jaoks on söök ikka üks püha asi. Näiteks meid on õpetatud, et toitu ei jäeta taldrikule ja toitu ei visata ära ja midagi ei tohi alles jääda ja midagi ei tohi, hoidku jumal, raisku lasta minna. Selline kasvatus mulle iseenesest meeldib, aga mina isiklikult lähen vahel üle piiri ka. Näiteks leiba ja saia ma hoian nii kaua, kuni hallituse märke pole (üle kahe nädala külmkapis seisnud leiba pole mul mingi ületus süüa). Piima võin ka vabalt kohvi peale panna seni, kuni see kohvitassis tükki ei lähe. On juhtunud, et ka viis päeva parim enne ületanud piim ei lähe tükki ja joon rahuliku südamega (tegelikult siiski samal ajal väga muretsedes iga korina peale kõhus). Ei teagi, kas see on kasvatusest, sest ei mäleta küll, et lapsepõlves oleks keegi mind sundinud aegunud toitu sööma, või siis lihtsalt laiskusest poodi minna. Go figure!

Igal juhul, jutt läks selliste söögikohtade peale, kus on see, et maksad mingi summa ja siis sööd palju jaksad. Mujal maailmas on see väga levinud, aga jõudsime arusaamisele, et Eestisse sellist kohta ei saaks teha, kuna eestlased lihtsalt sööksid ennast surnuks..tõenäoliselt..kindlalt ei saa väita, aga ilmselt siiski..mina vähemalt küll.. Teine variant on sellised söögikohad, kus maksad toidu eest nii palju, kui sa arvad, et see väärt oleks. Tellid uhke vutiprae ja siis arvet makstes paned 2 eurtsi lauale, ütled: “Tagasi pole vaja!” ja kõnnid rahulolevalt minema.

"Millest sa aru ei saa?"

Ükspäev olin Kaupsi toidupoes järjekorras ja juhtusin pealt nägema üht arusaamatut seika, kuidas täiskasvanud inimene, meesterahvas, karjus kassapidaja peale. Miks karjuda, kui saab rahulikult rääkida? No katsu sa selgitada rahulikult, kui teenindaja asjadest aru ei saa. Teenindaja julges küsida, kas see viimane toode, mis on kassalindil teistest eemal, on samuti kliendi oma. Selle peale loomulikult vend karjuski, et millest kassapidaja aru ei saa, et ei ole ju raske aru saada. Teenindaja vabandas ja selgitas, et ta küsib, kuna see oli teistest eemal ja mõnikord kliendid ei pane neid pulkasi sinna vahele. Tüüpi selline vabandus ei rahuldanud ja et ei peaks uut lauset välja mõtlema, kordas oma eelmist lauset, et millest teenindaja ARU EI SAA???

Ma ei tea, mis sellel vennal selle arusaamise asjaga oli. Kas kodus naine ei saa aru või tööl on raske arusaamisega või elu üldse on arusaamatu. Tavaliselt ju on nii, et kui elus asjad halvasti, siis kõige mõistlikum on kolmandate isikute peal end välja elada. Ja kui ise elus asjadest aru ei saa, siis hakka teisi süüdistama, et kuidas nad millestki aru ei saa. Mul küll on nii, ma pidevalt ei saa asjadest aru, aga arvan, et teised on lollid. Ja lõpuks ma ei saanudki aru, kas see viimane toode oli selle venna oma või mitte.