Lapsepõlve kodus elades oli meil koer. (Nüüd kõik kassifännid lahkusid). Ta oli mingi suvaline krants aga mega cool. Ta teadis väga hästi, mis on õige, mis on vale. Kui midagi valesti tegi, siis häbenes mõnda aega, kuigi enamus aega üritas pigem teha nägu, et ta ei tea asjast midagi.
Meil koera kunagi voodisse ei lastud ja ta kunagi ei trüginud ka. Aga millegi pärast oli mul padi alati kergelt liivane, kui peale pikka päeva koolist koju tulin..hmmm.. Ta vana suli ei jäänud kunagi vahele ka. Täiega lahe oli aga see, kuidas ta elus kõige rohkem austas magavat inimest. Hommikuti tuli ta alati voodi juurde, pani käpad voodiäärele, vaatas, ootas ja kui ma kasvõi natukene liigutasin, käivitus tal automaatselt sabamootor, mis nagu propeller vastu öökappi peksis ning ühe koha peal hüpeldes ja mind surnuks limpsides andis ta mõista, et pean nüüd üles tõusma. Aga kui suutsid need paar sekundit, mil ta kontrollimas käis, liikumatult olla, läks ta ära, et natukese aja pärast jälle kontrollreid teha. Siis näiteks, kui endale taldrikutäie võikusi tegin, et neid teleka ees süüa, aga pidin korra köögis või kuskil käima, olid tagasi tulles võikud alles, ainult vorst oli leiva pealt kadunud. Koera ennast polnud kuskil näha. Õues oli ta muidugi kõige kõvem vend. Ise taksimõõtu, aga ajas kõik võõrad hoovi pealt minema.
Mu eksil oli koer, kes oli ka täiega chill. Iga hommik, kui äratus helises, teadis ta, et me ärkame üles ja ta saab süüa ja õue ja fun begins. Aga siis ükskord, keset päeva, igaüks tegi omi asju, kui järsku helises eksi telefonis meeldetuletus, mis oli sama heliga, mis hommikune äratus. Kutsa peas muidugi tähendas see alarm, et me nüüd ärkame, tema saab süüa ja õue ja möllu. Tuli limpsis meid mõlemaid üle, liputas saba ja keksis ringi nagu oleks just lotoga aastase lemmik koeratoidu varu võitnud.
Ja teil on õigus, loomulikult ei piirdu ma ainult ühe koera naljapildiga ju!
No comments:
Post a Comment