Oeh

Kes ütles, et jõulud on rahu aeg? Ma pole aasta peale kokku ka nii palju jooksnud ja ringi sebinud. Praegu istun esimest korda uhkes üksinduses ja vaikuses ja naudin rahu. Nii hea on üksi olla ja mitte midagi teha. Homme jälle tööle ja peab kuulama iga-aastast vingu, kuidas kõik ennast 150-kiloseks õgisid. Nagu hallo, ma näen sind peaaegu igapäev ja tean, et sa olid enne täpselt sama paks. Ma ei viitsi isegi huvi pärast kaalule astuda, kuna söön nagunii kogu aeg palju ja ei arva, et mu suur perse kolme päevaga oluliselt suuremaks läks. Kui jõulud kestaks kuu aega, siis võiks juba natuke muretseda ja varakult külmkapile tabaluku osta ja võtme oma "lemmik" naabrile anda, kes sind nii väga vihkab, et isegi kui tema just tellitud lift kohale jõuab, siis sind nähes otsustab trepist minna ja loovutab lifti sulle. Reaalselt üks ainus kord kolme aasta jooksul, oli mul muusika natuke liiga kõvasti ja ta kutsus mulle politsei ja tegi avalduse. Ma olin väga üllatunud, ta oleks ju võinud varem öelda, et talle ei meeldi vali muusika. Ja ma nüüd ei teagi, kas ta vihkab mind, sest muusika oli liiga kõvasti või sellepärast, et ma teda peole ei kutsunud :(

Närvihaige kokkaja

Mulle jõhkralt meeldib süüa, aga süüa teha ei meeldi. Sellegipoolest kokkan päris palju. Kuna mulle meeldib eksootiline toit, siis teen päris palju igasugust idamaist toitu ja enda arust teen päris okeilt süüa ning teised, kes mu toite on söönud, on ka rahul olnud või siis viisakad.

Tavaliselt aga, hakkan süüa tegema alles siis, kui mul on kõht tühi ja sellepärast mulle üldjuhul ka söögitegemise protsess ei meeldi. Iga kord küll mõtlen, et pean süüa hakkama tegema enne, kui silme eest must, aga ma lihtsalt olen mega laisk ja seega alles nälg ajab mind kööki. 

Üldjuhul olen megarahulik inimene välja arvatud bussisõidu ja söögitegemise ajal, eriti välja arvatud  tühja kõhuga bussisõidu ja söögitegmise ajal.  Süüa tehes lähen ma umbes kakssada korda endast välja, kui miski ei tule välja nii nagu ma tahan või kui vesi keeb üle või kui miski kukub maha või miski pole õige maitse- või konsistentsiga. Ja tavaliselt mulle ei meeldi, kui keegi mind aitab, sest kõik teevad kõike valesti.

Kes mind lähemalt tunnevad, on näinud, kuidas ma süüa tehes mõnikord tõsisesse hüsteeriasse satun. Alles eile saatis mu eks mulle sõnumi, et praadis muna ja ma tulin talle meelde. Vastasin, et toredad mälestused tal minust. Nimelt oli tal ükskord au näha mind endast välja minemas, kui ma muna praadisin. Ma söön ainult vedela kollasega praemuna ja kui kollane panni peal katki läheb, siis ma lähen närvi. Tookord läksid mul kõik munad kakti ja ma olin nii õnnetu ja vihane ning meeletus tigedusehoos viskasin pannilabida põrandale, saatsin need vastikud väiksed värdjad munad perse ja läksin teise tuppa rahunema. Peale seda ei pidanud ma enam kunagi muna ise praadima.

Samuti ajavad mind närvi need, kes ütlevad, et nad ei oska süüa teha. Sa oskad ju lugeda? Võta retsept ette ja seal on samm-sammult kirjas, mis tegema pead, seal on isegi öeldud, mis kujuga kauss peab olema, juhuks kui sa ei tea, et kauss on tavaliselt ümmargune. Veel rohkem närvi ajavad mind need, kes ütlevad, et nad oskavad megahästi süüa teha ja siis keeravad suvalt midagi kokku ja..tadaa! it tastes like shit! 

Blogide otsinguil

Ma olen tükk aega uusi huvitavaid blogisid otsinud, mida jälgida, aga pole väga leidnud. Indigoaanlane tegi siin hiljuti postituse blogidest ja sealt leidsin paar huvitavat, mis mind tõesti kohe lugema haarasid. Aga nendest on vähe.

Ainuke blogi, mida regulaarselt jälgin, on Merje blogi. Ta on mind ainult paar korda suutnud närvi ajada, nii et võin vist isegi öelda, et hetkel on ta mu lemmikblogija.

Aastaid lugesin Tikri blogi. Kui ta veel noor ja hull oli, siis oli tema blogi üks põnevamaid. Kui ta abiellus ja lapsed sai, oli ikka veel põnev. Nüüd satun aga üha vähem ja vähem tema blogi lugema. Mulle tegelikult meeldib, kuidas ta väga põhjalikult kirjutab, kui mingi teema ette võtab. Aga jah, pole siiski enam see.

Printsessi blogi käin mõnikord lugemas, aga pigem harva. Üldiselt ta räägib palju ja liiga pikalt. Samas teinekord on natuke huvitav ka.

Viharavi avastasin hiljuti. Lugesin kogu loo läbi. Meeldis. Hea vaheldus. Äratas huvi. Naljakas. Tahaks rohkem teada.

Päris palju on tekkinud selliseid blogisid, kus blogija kardab nii hirmsasti oma identiteeti paljastada ja  kirjutab mingit ebamäärast teksti täis postitusi. Á la: “Käisin ühes kohas, ühe inimesega, ta ütles mulle midagi, mis pani mind mõtlema, ja see oli minu jaoks pöördepunkt. Nüüdsest tean, et ma ei tohiks teha nii vaid peaks tegema hoopis teisiti." Kus sa käisid? Kellega? Mis ta ütles? Mida sa tegema pead? ..??.....??? Palju õnne maailma informatiivseima blogi eest! Kindlasti tulen jälle lugema, mida põnevat ja kus sa kellega tegid. Much Wow!

Üldiselt meeldivad mulle sellised lihtsasti loetavad blogid, inimeste igapäeva elust ja juhtumistest. Liiga palju on tekkinud blogijaid, kelle iga teema on nii läbimõeldult deep, et pea hakkab valutama. Nihilistis käin vahel lugemas ja seal leidub küll tõsiselt häid kirjutisi, aga millegi pärast on mul alati pärast selline masendus peal ja elu tundub nii kole ja räpane.

Ühesõnaga, endiselt otsin toredaid blogisid.

Bussisõit

Kuna ma ei oma isiklikku mashinat, siis üldjuhul pean tööl bussiga käima ja päevast päeva taluma palju asju.

Ma vihkan, kui keegi bussis mu lähedal köhib. Ma tavaliselt hoian nii kaua hinge kinni kuni arvan, et olen hullemast pääsenud, olles millegi pärast veendunud, et selline teguviis päästab mu elu. Täna aga köhatasin ma ise imepisikese köhatuse ja loomulikult katsin suu peopesaga nagu peab. Sellest hoolimata vaatas minu kõrval olev vanaproua mind sellise pilguga, et ta on surmkindel, et mul on lahtine tuberkuloos. Suurest ehmatusest ja hirmust, et tal on õigus, hakkasin veel rohkem köhima.

Ma üldse ei salli, kui buss on rahvast täis ja inimesed istuvad vahekäigu poolsele istmele, jättes aknaaluse koha tühjaks. Miks??? Kas sa kardad, et äkki keegi tahab veel istuda?? Või istuvad küll akna alla, aga kuna nende käekotil oli nii mega fucking raske tööpäev, siis istub see sama ennast täis käekott kõrval istmel ja ilmselt vabatahtlikult teistele istet ei paku.

Mõnikord ma istun ka vahekäigu poolsele istmele ja jätan aknaaluse tühjaks. See on tavaliselt siis, kui näiteks päike paistab täpselt silmaauku ja buss on tühi või kui aknaalune iste on eriti rõvedalt must ja buss on tühi. Mõnikord istun ka ilma erilise põhjuseta vahekäigu poole, jättes aknaaluse tühjaks, kui buss on tühi. Viimase variandi puhul, aga nihutan end alati kohe, kui näen, et peatuses tuleb palju rahvast peale. Paar korda on aga olnud, et istun vahekäigu pool ja aknaalune iste on räigelt must. Ja kui keegi läheneb, siis ma alati satun paanikasse, mida teha, kas pakkuda kaasreisijale s*tast istet või tõusta püsti ja pakkuda enda istet, lastes teisel arvata, et mulle ei kõlba tema kõrval istuda. Kuna ma siiski olen viisakas inimene, siis pole raske arvata, et ülejäänud tee, istun ma s*tase tooli peal.

Mulle meeldib vahel ilgelt haiget muusikat kuulata. Aga salaja loomulikult. Üldjuhul bussi minnes keeran muusika nagunii veidi vaiksemaks, aga paranoiline nagu ma olen, testin enne alati mingi normaalse looga, et ega teised ei kuule, mis lugu kuulan ja kui buss seisab foori taga või peatuses ja mootorimüra parasjagu pole nii kõva, siis igaks juhuks hoian lugu pausi peal. Üldjuhul muidu mind väga hullult ei häiri, kui keegi kuulab muusikat nii, et läbi tema kõrvaklappide on kuulda, mis lugu on. Kui aga keegi ilma kõrvaklappideta bussis mingit rõvedat muusikat kuulab, arvates, et on bussi põhi-DJ Vova, kelle lugusid kõik kuulda soovivad, siis mul on küll bitch please! sa pole siin ainuke Vova ja keeran oma loo põhja. 

Siis mulle meeldib, kui buss on täis ja keegi iga natukese aja tagant hõõrub või taob oma selja-või õlakotiga vastu mind. Ma saan aru, et ta ei saa aru, et ta seda teeb. Aga isegi kui ma olen viisakas ja kannatan vaikides ja üritan ise kuidagi mitte pihta saada, siis see ei tähenda, et ma ei tahaks sellele tondile selle sama kotiga korralikult piki molli kütta. Õnneks ma olen väike ja nunnu ja keegi ei kahtlusta, mis mul tegelikult mõtteis on ja mida asjadest arvan.

Ja siis on need, kes su kõrval istudes alati midagi meeleheitlikult kotist otsivad ja oma küünarnukiga su ribide vahele trügivad. Üleüldse mulle ei meeldi, kui kellegi külg puutub minu vastu. Ma tavaliselt teen ennast imepisikeseks ja litsun end vastu bussi seina, et jumala eest, keegi mulle vastu ei puutuks. Miks kõik ei võiks olla sellised nagu mina? Bussisõit oleks palju toredam!

Ega ma kehvem pole

Kuna minu arust oli alles südasuvi, siis ega ma ei teakski, et jõulud nii lähedal on, kui absoluutselt kõik blogijad ei pasundaks oma jõulutunnetest. Ja naabrite aknad vilguvad ka ööd päevad läbi. Minu jaoks oli see tõeline jõulutunne lapsepõlves. Lapsena sai tõesti pikalt oodatud seda aega ja see eriline tunne oli täiesti olemas. Ma kohutavalt igatsen seda müstiliselt erilist jõulutunnet. Ja varem ma ootasingi jõule sama palju, kui lapsepõves, just selle erilise tunde pärast. Aga vähemalt viimased kümme aastat pole see tunne minuni jõudnud ja nüüdseks olen leppinud, et see õige tunne jäigi lapsepõlve. Ma ise olen muidugi laisk olnud ka, sest üksi elades ei viitsi väga kodu kaunistada, et oleks vähe jõululikum. Nüüd aga mõtlesin, et äkki peaks ka paar jõulukarda kuskile viskama, sest teiste blogisid lugedes, kõik, kes jõulutunnet taga ajavad, kaunistavad ju hoogsalt oma kodusid. Ja kas ma saan siis kehvem olla? Naabrid, hoidke alt!

Mida te pudistate

Ma ei saa aru vanematest, kes räägivad oma lastega pudikeeles. Okei, beebidega võib nännutada. Ükspäev aga kuulsin, kuidas üks ema rääkis oma 1,5-aastase lapsega täiesti pudikeeles. Mul tulid külmavärinad peale. Sellises vanuses laps õpib ju juba jõudsalt sõnu, ei? Ma pole ise ühtegi last üles kasvatanud, seega ilmselt ma ei tea asjadest mitte halligi ja ei peaks sõna võtma, aga no siiski. See ei olnud lihtsalt niimooodi armsalt väikse lapsega rääkimine, vaid lapse ema reaalselt rääkiski pudikeeles. Da fuq! Miks? Kui ma järgmine kord oma sõbranna last hoian, siis ma igaks juhuks loen talle Sirpi ette, et ta teaks, et normaalsed inimesed räägivad siiski normaalselt.